Reede, november 21, 2008

Mina

Ma vahel kurat, vahel ingel,
ka inimene olen vahel.
Mul olla pole mingi pinge
mõnel päeval vihm või rahe.

Ma oma egotsentris paiknen,
sealt ainult vahel välja kargan,
ma vahel olen liiga vaikne
ja vahel sõnadega märgan.

Ma olen õudne inimloom,
kuid minusuguseid on palju.
Mul õnneks olemas on naljasoon,
seepärast talun lolle nalju.

Mind tihti kavalaks on peetud,
mind vahel arvatakse rämpsu hulka,
on mõnikord mind ninapidi veetud,
kuid edasi ma vean vaid teatepulka.

03.11.1998

Armastus

Armastus on kõik.
Vahel on ta piin,
mõnikord suurim õnn.
Ta käärimas kui viin.

Armastus on käsk,
ta tuleb, kuid ei lähe.
Võib-olla ununeb,
võib-olla hakkab pähe.

Armastus on pidu,
isegi košmaar.
Teda tunda saavad kõik
vähemalt korra või paar.

03.11.1998

Hingedepäeval

Kõnnin vaikselt,
kostub lehesahin,
õhk on karge,
puudes tuulekahin.
Süütan küünla
mahajäetud haual.
Sellel kalmul pole
käidud kaua.
Hinged meie seast
on ammu läinud,
nende aega
meie pole näinud.
Selles linnas elasid nad,
nüüd on teisel teel,
ainult vana hauakivi
meenutab neid veel.

23.10.1998

Neljapäev, november 20, 2008

Minu jõulud


Kui õunapõsed punaseks on löönud,
mul algab pihta esimene jõul.
Ma olen ikka piparkooke söönud,
sest nendest õhkub põhjarahva jõud.

Härm kudus klaasidele peene pitsi,
helk küünlatulest kuldseks muudab toa.
Ei ole taevatähed valgusega kitsid.
Mu meel on saanud jõulult õnneloa.

Advent kui meenutab, et taas on pühad,
ma võitlen välja argipäevahallist.
On põhjust tänulik mul olla ikka üha.
Ma mõttes tänan neid, kes mulle kallid.

11.12.1998

Jõuluajal

Kaljule püstitan ma oma koja.
Mu usk on armastus, on jõud.
Maailma jaoks on Jumal andnud Poja.
võin ikka küsida talt tuge, abi, nõu.

Kui jõulud saabuvad, peab leidma aega,
et olla tänus, pikas jõulupüha palves.
2000 aastat tagasi Poeg sündis taevast,
ta sündi tähistame karmis põhjatalves.

Et uude aastasse saaks minna hingerõõmus,
on tähtis andeks paluda kõik vead.
Võib rahu tunda igast tänusõõmust,
on jõuluajal põhjust olla jälle hea.

11.12.1998

Kolm tähte

Talveöö taevas vilguvad tuhanded tähed.
Kolmel nimeks Armastus, Usk, Lootus.
Sädelevalt valgelt maalt ma mõttes üle lähen,
oma lapsekäega õrnalt tähti puutun.

Ma ajavoolus hämmastavalt palju muutun,
kuid nagu looduses on muski oma aastaajad.
Ma joostes lumeväljal tajun endas ootust,
et kord mu täius saabub, mida vajan.

Ma tahan tähti oma südamesse suruda,
mu jaoks nad täis on maa ja taeva ilu,
kuid lihtsalt nõnda langevad nad tähepuruna.
Kui saaks, harmooniaga ma täidaks oma elu.

11.12.1998

Kajakas

Vihmaste linnade sees on mu meri,
lumi kui sulab, muutun kajakaks.
Nokin tänavailt tihastele pandud teri,
kirik valliveerel on mu majakaks.

Lendan üle oma vetikmere,
kisan, kriiskan, karjun, tiibu plagistan,
hüüan vastutulijaile reipalt tere,
möödudes vaid nende üle lagistan.

Poseidon olen oma mere vetevoos.
On rütm, on hääl, on kaja, kõla.
Ma olen tihti määrdund mõtetega koos
ja väsinule vaatan tagasi vaid üle õla.

26.12.1998

Metsa kodu

Ära metsa tühjaks vii!
Nagu sullegi on vaja
kuskil ühte väikest maja,
nii on metsalegi kodu vaja.
Metsas ongi metsa maja.
Kui sa ära lähed siit,
võta mälestuseks kaasa
vaid üks leht või oksake
või tillukene rohulible,
aga ära metsa ära vii.
Metsa koht on ainult siin.

27.12.1998

Kolmapäev, november 19, 2008

Raskust kirjutada luuletusse
üldiselt on kerge.
Kuid kes neid luuletusi vajab,
kui endalgi on haige hing?
Päev-päevalt taevast valget sajab,
kuid hinge kuskilt tungib ving.
Ei ole vaevaline sõnu paberile panna,
ent kõik need laused üle elada
on sama, mis end risti lüüa lasta.

09.12.1998

Talveunes

Jah, talv on liiga kauaks siia jäänud.
Lund muudkui langeb veel ja veel.
On eluteel veel ikka oma käänud
ning ma ei teagi, mis mind kurvaks teeb.

Ma vaimus justkui viibiks talveunes.
Hing isegi ei tea, miks ära ihkab.
Hind mustust endalt pesta ei saa lumes,
kuid musta hingega ma liiga palju vihkan.

Ma kahjuks kurvana ei märka talve ilu.
Maailmgi ennast mässis pimedusse.
Mu vigu lumepuhtus kaunimaks ei silu,
ma ära kadusin kuu jäätund vinetusse.

09.12.1998

Endast väljas või enese sees

Suur segadus on minu sees
ja ma isegi ei tea,
olen ma endast väljas või enese sees.
Unenäod viivad mind sinna,
kus tahaksin tõesti olla.
Kuid lihtsalt tulla, lihtsalt minna
niisama ma ei saa.
Kuhu minna ja kust tulla?
Vastust peab otsima teiste ja enese seest.
On talv. On hommik. Õhtu. Öö.
Ent puudub päev,
ka vist ma ise ootan ainult seda,
et päikest jälle rutem näeks.

09.12.1998

Mäletan veel

Ma mäletan sind,
nagu oleks kõik veel eile olnud.
Iga kord, kui vikerkaar
viskab ennast üle taeva ja maa,
meenud sa mulle.
Ma kuulen veel su häält,
su ninas hõljub mu lõhn,
su maitse pole kadunud mu suust,
su siluett mu silmis on ikka endine.

Jah, sa karjusid kõvasti,
kui sinult nahka maha nülgisin.
Su keha oli enne seda kena.
Su lõhn, mis tungis ninna
praepannilt, kus küpsesid,
ei saa nii kergelt meelest minna.
Mu maitsemeelele sa olid
tõeline gastronoomiline nauding.

Tol päeval oli hämmastavalt
selgevärviline vikerkaar.

02.12.1998

Palsam hingele

Ainult see, mis sinu hinge külge kasvab,
su oma olla vaid saabki.
Oma elus kohtad inimesi tuhandeid,
kõik su omad olema ei peagi.

Ja tundes armastust, ei tohi mõelda,
kas seda inimest sul armastada tasub.
Armastus on ainus puhas tunne,
mille puhul tähtsust pole kasul.

See ei tähenda, et armastusel pole mõtet,
vastupidi - ta on palsam hingele.
Armastada võib objekti valimata,
kuid ta vahel võib ka anda põhjust pingele.

30.11.1998

Päev kui leek

Mu päev on justkui see värelev leek
minu väikesel sinisel küünlal.
Kui tahan, kustutan ta ära
ja sisenen uude päeva.
Ma võin põletada aina uusi küünlaid,
kuid neid, millest järel vaid piisake vaha,
ei saa enam keegi süüdata.

19.11.1998

Olla mina ise

Elu, lase mul olla mina ise,
lase mul vahelgi olla see,
kes ma kõige rohkem igatsen olla - 
MINA ISE!
Mind on palju,
mind on rohkem,
kui oli kord stepihunti.
Ma mängin naljakat
endale vastikut mängu.
Maailm vajab õiget mind,
aga ta ei taha seda tunnistada.

19.11.1998

Lumised haikud

Luuni külmetav
päev võtab oma osa,
et olla kristall.

***
Vaata, ta magab.
Mu mõte jäätus lumme,
ei sula niipea.

***
Nukker külm on siin.
Viltide sees keerlevad
ju tuisutaadid.

***
Lumepallina
leidis end talv Eestimaalt,
tal on siin mõnus.

18.11.1998

Valge maailm

Äkitselt on nad minoorsed -
need minu rõõmud.
Ma tahaksin peita oma
silmad põhjamaa lumme,
et nad taas võiksid valgeks saada.
Valge on maailm.
Nii valge, nii valge.
Libisedes mööda jäävälju
kaovad minoorsed noodid,
kaovad kõik hääled.
Valge maailm jääb vaikseks.
Olles tühjuses, tunnen, et 
mu sisse ei mahugi enamat.

18.11.1998

Jõulurõõm


Kuldsed, kuldsed inglitiivad
välkumas taevaste tähtede vahel.
Siia-sinna rõõme nad viivad.
Kamina paistel on mõnus ja lahe.

Tänan sind, täna, et sündisid sa,
täitsid me maailma rõõmuga,
Õnn on, õnn on, et oled meil sa,
su juurde me tuleme tänuga.

Käes on nüüd jõulud, suurimad pühad,
lumi on katnud me Eestimaa.
Lund sajab juurde nii üha ja üha,
valgeks on muutnud see maailma.

Süüdatud küünlad ja aknal kristallid,
pühadeks ehitud tuba ja õu.
Jõuludel meie jaoks kõik on nii kallid,
headust täiski on kurjade põu.

Igal aastal, kui saabuvad pühad,
vaikne on maailm, kuid rõõmu täis.
Akendest kosta on laulude müha,
kinke jagamas jõulumees käib.

Kirikud tulvil on lahkust ja usku,
kellad kaiguvad põhjamaal.
Jõuluküünal me hingest ei kustu.
Rõõmustan jõuludel sel aastal taas.

23.11.1998