Hääled

Sõnast sõnasse,
häälest häälde
oma rütme saadab süda.
Maapind vedeleb vihmas,
külmad jalad,
märkama ei peagi seda.

Igas päevas on oma hääled,
viisid, laulujupid, paus.
Hääled ei lähe siit ära,
nad ei jäta meid maha,
ei lahku me kõrvadest,
suust ja silmade särast.

05.08.1998

Helilooja

Ta kingib mulle hääle, tooni, kõla
ja paneb helisema musse muusika.
Ta on mu helilooja, talle toetan õla,
siis helisevad tammik, lepik, kuusik ka.

Mu helilooja hääled võtab taevast,
need kostuvad kui kõlad võlumaalt.
Ta laulab mulle merest, valgest laevast,
Hiinamaast ja muustki kaugest raast.

See on ta muusika, ta elulugu,
ta looming, igatsus ja tung.
Ta juba kord on seda sugu,
et tema helidest lööb pakatama pung.

04.08.1998

Kommunism

Punased vagunid veeresid rööbastel.
Elu oli punane,
elu saadi verest.
Veri selle elu tõi.
Nad unustasid meie nimed,
keele, rahvuse ja ajaloo.
Nad peitsid meie Jumala,
valmistasid uue jumala,
teise isa, nagu öeldi.
Kolhoosid, sovhoosid, viisaastakud -
mida veel võib üks seltsimees tahta?
Ega võinudki,
sest elu oli punane,
sest elu oli veri.

Viirastus

See oli viirastus,
mida nägi mu silm.
See ei olnud sina,
sest muidu tunneksin
su lõhna ikka veel
ja kuuleksin su häält,
mis kajana on taevas teel.
Ma oleksin su
tundnud ära.
See oli viirastus,
see polnud sina.
Kuid mis siis ikka,
olen sullegi ju
vaid kui viirastus,
kui musta kassi nägu mina.

03.08.1998

Sina

Sa oled minu kurbus,
meeleheide, nukrus.
Sa oled minu
pisaratejuga, hirm ja viha,
valu, piin ja raskus.
Kuid siiski oled
mulle Sa mu Sina -
mu õnn, mu rõõm,
mu kodutunne,
lapseusk ja lootus,
mu päiksehelk, mu puu,
mu tulevikuootus.
Sa oled minu elu,
Sa peidad endas mind,
Sus elab minu hingelind.

03.08.1998

Vihmasadu

Maa sadudesse pillab vihmausse.
Pind ummistub ja vesi voolab jõkke.
Kõik heljuv satub merre ääretusse.
On südasuvi, vihm seab ette tõkkeid.

Vihmasadu langeb metsas marjadele.
Seeneniidid ammutavad mullapoore.
Eluvesi taevast sajab inimkarjadele,
ka neile, kel veel ajalugu toores.

Vihm katab pleegitatud aiapostid,
saab sammal kasvamiseks hoogu juurde.
Need janused, kes Looja armust kostil,
joovad; kõik liigne imbub maasse suurde.

03.08.1998

Unenöolind

Unenäolind, kas sina viisid minu viisid,
mida laulis mulle mereklaasilt kuu?
Kas sina kuldseiks maalisid eskiisid,
millel tähed kujutasid muinasjutupuud?

Öö liivaluiteil noori linde veenab,
et lendaksid nad unustustemaale.
Kuid nemad tulevad ja näevad eemalt
veel vetekõminat, mis surmab vaale.

Ma elan meres keset vooluvett ja hägu,
sillerdavaid kalu, tormivahtu, kive.
Unenöolind, kui tulles näed mu nägu,
päästa vaalad, sest ma ise olen pime.

Too tagasi mu halenukrad viisid,
mida laulis mulle mereklaasilt kuu.
Kui langevad terad - meenutusteriisid -,
sa oma nokaga tee lahti minu suu.

02.08.1998

Pääsusilm taskus

Päikeseloojang manab
mu silmisse
mitmevärvilise une.
Kuni uni pole tulnud veel,
laulan vaikselt,
et ta tuleks.
Ööliblikad, teist saab
mu unenägu,
ma aasale laskun.
Kõnnin ringi kui hull,
pea mõtetest tühi,
vaid pääsusilm taskus.

02.08.1998

Ämblikud

Ämblikud koovad lootuste lõnga.
Koovad ikka veel,
kuigi on juba hiline sügis.

Keda ootavad vaesed ämblikud?
Varsti on surmatund,
mis sa ikka enam trügid.

Lume langedes hukuvad võrgud,
lootused surevad jääkristallides.
Ämblikuist saab vaid kurbus.

Ämblikud, mida te teete?
Muld on te surm,
mitte lumi, mis juba teil kurgus.

02.08.1998

Kaunis ja kole

Astu välja oma lapsekingadest,
eemalda endalt naiivsuse loor,
viska roosad prillid prügikasti
ja potsata kahe jalaga reaalsusesse!
Nüüd tunneta materiaalset planeeti,
ürgajal sündinud liikide kisklemist.
Võitle ja kaota ja võida!
Vihka, kuid pea meeles, et see on patt!
Armasta, andesta, nuusuta kevadlilli,
klammerdu õigesse, takerdu valesse,
see kõik on andeks antav.
Siis naerata kogu maailmale
ja näita oma valgeid purihambaid.
Elu on kaunis ja kole, kas pole?

20.03.1998

Üksik aur

Mida ma mängin,
mida ma näitlen?
Mäng võib saada eluks.
Elu on mäng, kõik on mäng,
keegi käike ette ei näe.
Mina võin lõppeda,
mõte võib pöörduda,
kõik saab ühtseks vaevalärmiks.
Suurest härdast härmaämbrist
tuiskab tippu üksik aur.
Isegi kui praegu usun,
võin ma kõiges pettuda.
Kus on inglid, kes on saatan?
Mitte midagi ei tea.
Istun siin ja vaibun tühjaks.
Millelgi ei ole mõtet,
kui ei ole armastust.

17.04.1998

Aprillis

Aprillis mei heina ei söö,
sest me pole lihtsalt lehmad,
kui päike sätendab pärast ööd,
tekib meil tunne, et lehmad on kehvad.

Kehv lehm on lollist lambast parem,
kuid loll lammas kanast etem on,
kuigi kana tibust palju vanem,
on ta siiski samamoodi loll.

Lollid kõik on meie koduloomad,
muudkui lullitavad, magavad,
liiga tihti söövad-joovad,
kõik nende haisu pärast plehku plagavad.

17.03.1998

Andesta

Palun andesta talle,
ta ei tea, mida ta teeb.
Piisk langeb lompi,
pisar imendub taskurätti,
ent kuhu kadus ta vennaspisar?
Anna talle palun andeks,
olgu nutt, olgu naer,
elu ei ole muinasjutt
ega mustvalge malelaud.
Elu on elu, ainult elu,
ka surm on elu,
selle elu jätk.
Vennaspisar jäi põsele lamama.
Tänan, et andsid andeks.

21.04.1998

Ole valguseks!

Sa tunned enda sees
üht tugevat pakitsust,
ta kasvab, ta kasvab
ja otsib väljapääsu.

Oh lennuta, oh lennuta,
oh lennuta, oh lennuta
oma armastus sinna,
kus on üksiku kodu!

Tuhanded, miljonid
igatsevad sinu armastust.
Oh kingi, oh kingi
neile, mida sul on palju!

Löögu võimsalt lõkkele
su hinge tuleleek!
Ole valguseks, valguseks
üksildaste südametes!

Usk, lootus, armastus -
need ainsad sinu sees,
jaga kõik maailmale,
jäta endale vaid raas!

13.05.1998

Fantaasia

Sa mine ja astu üle lumise künka,
näe, seal kaugel on mägi!
Need mäed on hoopis pilverünkad,
kuid kas sa sedagi nägid...

Meie elu on vaid üks kujutelm,
fantaasia on kohutav haigus,
must inimene on sinu jaoks kelm
ja lehmal on surmalaigud.

Seda elevanti ära sabast sa kisu,
ka tema on vaid üks pilv.
Kui näed seal torti ja tekib sul isu,
ära unusta seda, et pilves on ilm.

Sa lamad rohus ja katsud pilvi
oma kenade hallide silmadega.
Fantaasia köidab, sa kissitad silmi,
seda näed vaid kurjade ilmadega.

18.04.1998

Vean jälgi pisardatud paberile.
Ma tahan luua oma aja luulet,
kuid kas on mõtet luuletada silmaveest?
Tuvikene krabistab aknaplekil,
ta vanavanaema oli postimees.
Minu sees on kaks kriipivat kiirt,
printsess ja vaeslaps üheskoos.
Mu veri esimene neist, hing viimase.
Mu kurvastus nad muudab minuks.

Mõne surm on suurem

Hetkel, mil mind jõgi tappa tahtis,
viskas räbaldunud barbar köie.
Kuratlikust vetevoost ma tookord pääsesin.
Barbar oli minust kiirem,
kui läbi metsa kodu poole vantsisin,
ta oli juba kase oksalt rippuv laip.
Ma alandusin põlvili ja kartma lõin,
sest mõne surm on lihtsalt elust suurem.

13.03.1998

Armastan ja alistun

Ma armastan ja alistun,
ma alistuda armastan.
Su arm - see tõmbab hingest viimse õhu,
see imeb soontest viimse vere,
see närib tükkideks mu südame.
Su isekus on kuningaks mu ekistentsis.
Ma alistun ja armastan.
Vaim kisendab kui kajakas,
vaid tema ei alistu.
Vaim hüppab merevoogu,
igatsedes tuulehoogu,
mis lämmatab ta suu.
Jääb järele vaid alistus
ja sinu isekus -
see on mu armastus.

13.03.1998

Armastus on käsk,
mõtles keegi ühes luuletuses.
Aga mind pole mõtet käskida.
Enesearmastus on egoism,
mõtlen mina.
Egoism on patt.
Kas ma täidan käsku
või astun üle keelust?
Ultimaatum.
Sest kedagi mul pole...
peale iseenda.

14.03.1998