Teisipäev, oktoober 31, 2006

Puulehed

Kõrk tuulepuhk viib ära,
mida tahab,
viib ära lehed,
tühjad oksad jäävad maha.
Külm lumi liugleb
lehe sünnipaika,
puu ise mitte tuhkagi
ei taipa.
Puu lehed sünnitab
ja lendu saadab,
kui tuleb sügis -
uhke maadam,
kes ennast lehtedega ehib.
On aasta jõudnud õhtule,
maa kuldseis lehis.

27.07.1998

Autor: Elina Kononenko

Nautimas tuult

Tuul sahistab vahtrapuudes,
need on nagu kellegi pead ja juuksed.
Taevas on masendavhall.
Kodutu koerake kardab klähvida,
arvab, et tuul puhub kurku.
Pilved vaatavad ühe silmaga tähti,
teisega heidavad pilgu maakerale.
Kuhu on kadunud inimvarjud?
Nad on ju nii võimsad,
kuid tuulegi eest poevad peitu.
Oh ei, see pole sugugi sügis.
See on meie põhjamaa suvi.
Ei ole midagi varjata,
pilved ei pööra pilku.
Õhtukuma toob hinge põnevusjudina.
Ma ei oota veel hommiku tulekut.
Ma lasen tuulel oma hinges heljuda.
Jään kuulama tuule tarku sõnu.
Ta räägib, et paljud on praegu nautimas
nii nagu mina - nautimas tuult.

17.06.1998

Minu talv

See oli mu viimane suvi
ja minu esimene suvi,
mis oli selline.
Koos lumega läks
kaduviku teed ka suvi.
Ma istun lumisel mättal,
see siin on minu lumi
ja minu talv.
Lumiste metsade vaikus -
see on mu lemmikmuusika.
Vaid paar hunti ulub
ja sahistab valge rebane.
Ma armastan oma talve,
seda valget puhast süütust,
vaikust ja rahu.
See ei ole mu esimene talv
ega ka viimane.
Ma olen oma talve moodi,
kui istun siin elutus helvestehanges.

28.05.1998

Kevad linnas

Ma vaatan välja oma linnaaknast.
Kõik näib nii korduv, kuid nii uus.
On näha lennul endist vaklast,
nüüd selga anti talle pluus.

Need kevade kollased liblikad lehvivad kaskede vahel;
võilill, mis värvilt sama, ei paku neil huvi,
vaid kureparve taevas tuiskav ahel
võib veenda, et tulekul on suvi.

Ma märkan kaugel kastanite õitekroone,
need varjavad me pragunenud linnamaju
ja julgustavad hallitanud hooneid,
mis nõnda eakaks saand on läbi vihmasaju.

Nii jõudis kevad meie väikesesse linna.
Vaid värskest kevadõhust tuleb puudu,
kuid selle puudusel võib ikka metsa minna,
sest kevad sinna siiski rohkem suundub.

Elina Kononenko
21.05.1998 Rakveres

Talvel metsas käisin

Merre heideti mu tuhk,
mu maise eksistentsi huumus.
Tol hetkel oli meri roheline luht,
sest päiksest tuli koldne kuumus.

See toimus napilt pärast mind,
kuid ma ei ole Jeesus Kristus.
Nüüd lendab Linnuteed mu hing,
mu päevadega surm on ristund.

Ei, ma ei kahetse, seal ongi parem,
kus lautot sõrmitsevad inglid.
On hea, et lahkusin ma varem,
kui oleks külmund hanges kringliks.

Pikk talv ei vihka kunagi
neid, kes teda eal ei häiri.
Eks omamoodi olin rumal minagi,
et üksi talvel metsas käisin.

15.05.1998

Tiivad

Mul on tiivad ja ma lendan,
minust kiirem olla võib vaid tuul,
neid ammu tahtsin tunda endal,
kui väsin, peatun vahtrapuul.

Kes on andnud mulle tiivad?
Kes võiks öelda, kust nad sain?
Mis ilmakaarde mind nad viivad?
Ma vastust soovin kuulda vaid!

Muud enam eales ma ei vaja,
ma ei palu iial ühtki tööd.
Suur taevalaotus on mu maja,
siin ringi lendan päevad-ööd.

Ma olen kõige kaunim lind.
Maapinna pesa on mu sünnipaik.
Ja sina! Palun armasta sa mind!
Mu unistustesiht on päikselaik.

24.04.1998
Maa on nii kaunis, lumised teed,
rõõmu ja rahu on ilm täis nüüd.
Üle taeva lendab jõulumees,
põtrade rakendis, punases rüüs.

Tähed vilguvad armsalt ja hellalt.
Kõikjalt kuuldub inglite koor.
Kõlavalt kaiguvad kirikukellad.
Jõuludel rõõmsad on vana ja noor.

06.12.1997
Kord läksime me kalale,
sul oli õng, mul vihmaussid.
Siis andsid hoobi minu jalale,
kus otsas olid sinu sussid.
Mul häbi hakkas, sussid võtsin ära.
Läks edasi tee paljajalu.
Ei teinud ma sest' palju kära
ja õhtuks saime palju kalu.

11.07.1997

Esmaspäev, oktoober 30, 2006

Vesi

Veel olen pilv,
kes valab pisaraid,
kui meel on hall.
Sa oled puu
ja minust sa ei hooli.
Mu pisaratest jõudu ammutad.
Kuid homme olen põhjavesi.
Mind varjab huumuskiht,
mille tekitanud oled.
On ülehomme kõik
nii kuiv, nii kuiv.
Sind katab higi,
vaevab röövli janu.
Juurtega siis püüdled
minu poole.
Hahaa! Hahaa!
Võid võtta mida iganes,
vaid mind ei saa.
Vaid mind, vaid mind
vaid mind ei saa.
Sa närbud,
mina olen juba jõgi
ning varsti jälle pilv.
Ja kui mu meel on hall,
ma nutan jälle,
kuid õnnest,
et sind enam pole.

01.03.1997

Rõõm

Miks nutta?
Kõik on rõõmsad.
Lapsed lähevad hukka,
kui niimoodi nutta.
Vaid naerda!
Jah, naerda!
Ja laulda neid laule,
Mida linnud on laulnud
algusest peale!
On päike ja rõõm!
On armastus!
Olen lapsuke õnnelik!

1997
Väsinud vihkamast

Ma ei taha enam sinuga vaielda.
Ma ei taha enam oma tõde peale suruda.
Ma ei jaksa enam su peale karjuda.
Ma tahaksin puhata sellest kõigest.
Ma ei taha olla enam su vaenlane.
Ma tahaksin olla su sõber, kas tead.

1997
Unistus

Kingi mulle mu romaan,
mu linnutiivaline rüütel.
Ja pane hõiskama fanfaar.
Laul kõlagu su huultel.


Haara palun mu'st kinni,
mu kallis kuningapoeg.
Ju ammu kannul sul kõnnib,
mu osavaim jahikoer.


Vii mind palun kaasa, prints
mu unistuste lossist.
Meid ühendagu valge lint,
mis pehmem olgu kassist.


Ma tean, et kuskil ootad mind,
sa kastehõbedane luik.
Ma tõesti tahan näha sind,
et alguse saaks kõik.


1996