Hääled

Sõnast sõnasse,
häälest häälde
oma rütme saadab süda.
Maapind vedeleb vihmas,
külmad jalad,
märkama ei peagi seda.

Igas päevas on oma hääled,
viisid, laulujupid, paus.
Hääled ei lähe siit ära,
nad ei jäta meid maha,
ei lahku me kõrvadest,
suust ja silmade särast.

05.08.1998

Helilooja

Ta kingib mulle hääle, tooni, kõla
ja paneb helisema musse muusika.
Ta on mu helilooja, talle toetan õla,
siis helisevad tammik, lepik, kuusik ka.

Mu helilooja hääled võtab taevast,
need kostuvad kui kõlad võlumaalt.
Ta laulab mulle merest, valgest laevast,
Hiinamaast ja muustki kaugest raast.

See on ta muusika, ta elulugu,
ta looming, igatsus ja tung.
Ta juba kord on seda sugu,
et tema helidest lööb pakatama pung.

04.08.1998

Kommunism

Punased vagunid veeresid rööbastel.
Elu oli punane,
elu saadi verest.
Veri selle elu tõi.
Nad unustasid meie nimed,
keele, rahvuse ja ajaloo.
Nad peitsid meie Jumala,
valmistasid uue jumala,
teise isa, nagu öeldi.
Kolhoosid, sovhoosid, viisaastakud -
mida veel võib üks seltsimees tahta?
Ega võinudki,
sest elu oli punane,
sest elu oli veri.

Viirastus

See oli viirastus,
mida nägi mu silm.
See ei olnud sina,
sest muidu tunneksin
su lõhna ikka veel
ja kuuleksin su häält,
mis kajana on taevas teel.
Ma oleksin su
tundnud ära.
See oli viirastus,
see polnud sina.
Kuid mis siis ikka,
olen sullegi ju
vaid kui viirastus,
kui musta kassi nägu mina.

03.08.1998

Sina

Sa oled minu kurbus,
meeleheide, nukrus.
Sa oled minu
pisaratejuga, hirm ja viha,
valu, piin ja raskus.
Kuid siiski oled
mulle Sa mu Sina -
mu õnn, mu rõõm,
mu kodutunne,
lapseusk ja lootus,
mu päiksehelk, mu puu,
mu tulevikuootus.
Sa oled minu elu,
Sa peidad endas mind,
Sus elab minu hingelind.

03.08.1998

Vihmasadu

Maa sadudesse pillab vihmausse.
Pind ummistub ja vesi voolab jõkke.
Kõik heljuv satub merre ääretusse.
On südasuvi, vihm seab ette tõkkeid.

Vihmasadu langeb metsas marjadele.
Seeneniidid ammutavad mullapoore.
Eluvesi taevast sajab inimkarjadele,
ka neile, kel veel ajalugu toores.

Vihm katab pleegitatud aiapostid,
saab sammal kasvamiseks hoogu juurde.
Need janused, kes Looja armust kostil,
joovad; kõik liigne imbub maasse suurde.

03.08.1998

Unenöolind

Unenäolind, kas sina viisid minu viisid,
mida laulis mulle mereklaasilt kuu?
Kas sina kuldseiks maalisid eskiisid,
millel tähed kujutasid muinasjutupuud?

Öö liivaluiteil noori linde veenab,
et lendaksid nad unustustemaale.
Kuid nemad tulevad ja näevad eemalt
veel vetekõminat, mis surmab vaale.

Ma elan meres keset vooluvett ja hägu,
sillerdavaid kalu, tormivahtu, kive.
Unenöolind, kui tulles näed mu nägu,
päästa vaalad, sest ma ise olen pime.

Too tagasi mu halenukrad viisid,
mida laulis mulle mereklaasilt kuu.
Kui langevad terad - meenutusteriisid -,
sa oma nokaga tee lahti minu suu.

02.08.1998

Pääsusilm taskus

Päikeseloojang manab
mu silmisse
mitmevärvilise une.
Kuni uni pole tulnud veel,
laulan vaikselt,
et ta tuleks.
Ööliblikad, teist saab
mu unenägu,
ma aasale laskun.
Kõnnin ringi kui hull,
pea mõtetest tühi,
vaid pääsusilm taskus.

02.08.1998

Ämblikud

Ämblikud koovad lootuste lõnga.
Koovad ikka veel,
kuigi on juba hiline sügis.

Keda ootavad vaesed ämblikud?
Varsti on surmatund,
mis sa ikka enam trügid.

Lume langedes hukuvad võrgud,
lootused surevad jääkristallides.
Ämblikuist saab vaid kurbus.

Ämblikud, mida te teete?
Muld on te surm,
mitte lumi, mis juba teil kurgus.

02.08.1998