Ma vaatan välja oma linnaaknast.
Kõik näib nii korduv, kuid nii uus.
On näha lennul endist vaklast,
nüüd selga anti talle pluus.
Need kevade kollased liblikad lehvivad kaskede vahel;
võilill, mis värvilt sama, ei paku neil huvi,
vaid kureparve taevas tuiskav ahel
võib veenda, et tulekul on suvi.
Ma märkan kaugel kastanite õitekroone,
need varjavad me pragunenud linnamaju
ja julgustavad hallitanud hooneid,
mis nõnda eakaks saand on läbi vihmasaju.
Nii jõudis kevad meie väikesesse linna.
Vaid värskest kevadõhust tuleb puudu,
kuid selle puudusel võib ikka metsa minna,
sest kevad sinna siiski rohkem suundub.
Elina Kononenko
21.05.1998 Rakveres
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar