Tuul sahistab vahtrapuudes,
need on nagu kellegi pead ja juuksed.
Taevas on masendavhall.
Kodutu koerake kardab klähvida,
arvab, et tuul puhub kurku.
Pilved vaatavad ühe silmaga tähti,
teisega heidavad pilgu maakerale.
Kuhu on kadunud inimvarjud?
Nad on ju nii võimsad,
kuid tuulegi eest poevad peitu.
Oh ei, see pole sugugi sügis.
See on meie põhjamaa suvi.
Ei ole midagi varjata,
pilved ei pööra pilku.
Õhtukuma toob hinge põnevusjudina.
Ma ei oota veel hommiku tulekut.
Ma lasen tuulel oma hinges heljuda.
Jään kuulama tuule tarku sõnu.
Ta räägib, et paljud on praegu nautimas
nii nagu mina - nautimas tuult.
17.06.1998
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar