Öö - hirm ja armastus

On mõni öö nii pikk kui igavik
ja mõnel ööl vaid silmapilgu pikkus.
Mu peos on tähesära ja kuukiired.
Ööd armastada on suur rikkus.

Ja tähed - ingli hinged - lendavad,
maa sinimarjust ammutavad nektarit.
Ei enam kaua laulda teel ei jaksa, kuid
ööl käia veel on tuhat hektarit.

On vahel hirm, et öö ei lõppegi,
ja vahel ennast öösse mässiks kauaks.
Mu hirm ja armastus on samad alati,
nii jääda võib veel kauaks-kauaks.

05.10.2000

Tõmban kardinad ette,
et maailm ei näeks
minu punaseid silmi,
kõveraid jalgu,
näritud küüsi,
karedaid käsi,
katkiseid juukseid,
käest ära keha
ja pirakat nina.
Mõelda vaid -
see olen mina!
Selle peale paneme tina!

24.10.2000

Mina

Ma vahel kurat, vahel ingel,

ka inimene olen vahel.

Mul olla pole mingi pinge

mõnel päeval vihm või rahe.

Ma oma egotsentris paiknen,

sealt ainult vahel välja kargan,

ma vahel olen liiga vaikne

ja vahel sõnadega märgan.

Ma olen õudne inimloom,

kuid minusuguseid on palju.

Mul õnneks olemas on naljasoon,

seepärast talun lolle nalju.

Mind tihti kavalaks on peetud,

mind vahel arvatakse rämpsu hulka,

on mõnikord mind ninapidi veetud,

kuid edasi ma vean vaid teatepulka.

03.11.1998

Kolm tähte

Talveöö taevas vilguvad tuhanded tähed.
Kolmel nimeks Armastus, Usk, Lootus.
Sädelevalt valgelt maalt ma mõttes üle lähen,
oma lapsekäega õrnalt tähti puutun.

Ma ajavoolus hämmastavalt palju muutun,
kuid nagu looduses on muski oma aastaajad.
Ma joostes lumeväljal tajun endas ootust,
et kord mu täius saabub, mida vajan.

Ma tahan tähti oma südamesse suruda,
mu jaoks nad täis on maa ja taeva ilu,
kuid lihtsalt nõnda langevad nad tähepuruna.
Kui saaks, harmooniaga ma täidaks oma elu.

11.12.1998

Kajakas

Vihmaste linnade sees on mu meri,
lumi kui sulab, muutun kajakaks.
Nokin tänavailt tihastele pandud teri,
kirik valliveerel on mu majakaks.

Lendan üle oma vetikmere,
kisan, kriiskan, karjun, tiibu plagistan,
hüüan vastutulijaile reipalt tere,
möödudes vaid nende üle lagistan.

Poseidon olen oma mere vetevoos.
On rütm, on hääl, on kaja, kõla.
Ma olen tihti määrdund mõtetega koos
ja väsinule vaatan tagasi vaid üle õla.

26.12.1998

Talveunes

Jah, talv on liiga kauaks siia jäänud.

Lund muudkui langeb veel ja veel.

On eluteel veel ikka oma käänud

ning ma ei teagi, mis mind kurvaks teeb.

Ma vaimus justkui viibiks talveunes.

Hing isegi ei tea, miks ära ihkab.

Hind mustust endalt pesta ei saa lumes,

kuid musta hingega ma liiga palju vihkan.

Ma kahjuks kurvana ei märka talve ilu.

Maailmgi ennast mässis pimedusse.

Mu vigu lumepuhtus kaunimaks ei silu,

ma ära kadusin kuu jäätund vinetusse.

09.12.1998

Endast väljas või enese sees

Suur segadus on minu sees

ja ma isegi ei tea,

olen ma endast väljas või enese sees.

Unenäod viivad mind sinna,

kus tahaksin tõesti olla.

Kuid lihtsalt tulla, lihtsalt minna

niisama ma ei saa.

Kuhu minna ja kust tulla?

Vastust peab otsima teiste ja enese seest.

On talv. On hommik. Õhtu. Öö.

Ent puudub päev,

ka vist ma ise ootan ainult seda,

et päikest jälle rutem näeks.

09.12.1998

Olla mina ise

Elu, lase mul olla mina ise,

lase mul vahelgi olla see,

kes ma kõige rohkem igatsen olla - 

MINA ISE!

Mind on palju,

mind on rohkem,

kui oli kord stepihunti.

Ma mängin naljakat

endale vastikut mängu.

Maailm vajab õiget mind,

aga ta ei taha seda tunnistada.

19.11.1998

Üksik aur

Mida ma mängin,
mida ma näitlen?
Mäng võib saada eluks.
Elu on mäng, kõik on mäng,
keegi käike ette ei näe.
Mina võin lõppeda,
mõte võib pöörduda,
kõik saab ühtseks vaevalärmiks.
Suurest härdast härmaämbrist
tuiskab tippu üksik aur.
Isegi kui praegu usun,
võin ma kõiges pettuda.
Kus on inglid, kes on saatan?
Mitte midagi ei tea.
Istun siin ja vaibun tühjaks.
Millelgi ei ole mõtet,
kui ei ole armastust.

17.04.1998

Vean jälgi pisardatud paberile.
Ma tahan luua oma aja luulet,
kuid kas on mõtet luuletada silmaveest?
Tuvikene krabistab aknaplekil,
ta vanavanaema oli postimees.
Minu sees on kaks kriipivat kiirt,
printsess ja vaeslaps üheskoos.
Mu veri esimene neist, hing viimase.
Mu kurvastus nad muudab minuks.

Armastan ja alistun

Ma armastan ja alistun,
ma alistuda armastan.
Su arm - see tõmbab hingest viimse õhu,
see imeb soontest viimse vere,
see närib tükkideks mu südame.
Su isekus on kuningaks mu ekistentsis.
Ma alistun ja armastan.
Vaim kisendab kui kajakas,
vaid tema ei alistu.
Vaim hüppab merevoogu,
igatsedes tuulehoogu,
mis lämmatab ta suu.
Jääb järele vaid alistus
ja sinu isekus -
see on mu armastus.

13.03.1998

Armastus on käsk,
mõtles keegi ühes luuletuses.
Aga mind pole mõtet käskida.
Enesearmastus on egoism,
mõtlen mina.
Egoism on patt.
Kas ma täidan käsku
või astun üle keelust?
Ultimaatum.
Sest kedagi mul pole...
peale iseenda.

14.03.1998