Vihmaste linnade sees on mu meri,
lumi kui sulab, muutun kajakaks.
Nokin tänavailt tihastele pandud teri,
kirik valliveerel on mu majakaks.
Lendan üle oma vetikmere,
kisan, kriiskan, karjun, tiibu plagistan,
hüüan vastutulijaile reipalt tere,
möödudes vaid nende üle lagistan.
Poseidon olen oma mere vetevoos.
On rütm, on hääl, on kaja, kõla.
Ma olen tihti määrdund mõtetega koos
ja väsinule vaatan tagasi vaid üle õla.
26.12.1998
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar