Tõmban kardinad ette,
et maailm ei näeks
minu punaseid silmi,
kõveraid jalgu,
näritud küüsi,
karedaid käsi,
katkiseid juukseid,
käest ära keha
ja pirakat nina.
Mõelda vaid -
see olen mina!
Selle peale paneme tina!

24.10.2000

Raskust kirjutada luuletusse

üldiselt on kerge.

Kuid kes neid luuletusi vajab,

kui endalgi on haige hing?

Päev-päevalt taevast valget sajab,

kuid hinge kuskilt tungib ving.

Ei ole vaevaline sõnu paberile panna,

ent kõik need laused üle elada

on sama, mis end risti lüüa lasta.

09.12.1998

Vean jälgi pisardatud paberile.
Ma tahan luua oma aja luulet,
kuid kas on mõtet luuletada silmaveest?
Tuvikene krabistab aknaplekil,
ta vanavanaema oli postimees.
Minu sees on kaks kriipivat kiirt,
printsess ja vaeslaps üheskoos.
Mu veri esimene neist, hing viimase.
Mu kurvastus nad muudab minuks.