Midagi hoian ma endale,
kasvõi ühe mõtte.
See on mõte,
mis pidurdab rohukasvu,
mis paneb vakka kõik koerad
ja ennasttäis mehed, rumalad naised
ja kiretult tehtud lapsed,
mis peatab looduskatastroofid,
mis seiskab õhus lennukid
ja maa all metrood,
mis varjutab maailma mõtted
ja hädad ja usundid.
Mida ei sunni keegi välja ütlema.
See on mõte,
mille pärast mul on häbi.

10.04.2004

Raskust kirjutada luuletusse

üldiselt on kerge.

Kuid kes neid luuletusi vajab,

kui endalgi on haige hing?

Päev-päevalt taevast valget sajab,

kuid hinge kuskilt tungib ving.

Ei ole vaevaline sõnu paberile panna,

ent kõik need laused üle elada

on sama, mis end risti lüüa lasta.

09.12.1998

Talveunes

Jah, talv on liiga kauaks siia jäänud.

Lund muudkui langeb veel ja veel.

On eluteel veel ikka oma käänud

ning ma ei teagi, mis mind kurvaks teeb.

Ma vaimus justkui viibiks talveunes.

Hing isegi ei tea, miks ära ihkab.

Hind mustust endalt pesta ei saa lumes,

kuid musta hingega ma liiga palju vihkan.

Ma kahjuks kurvana ei märka talve ilu.

Maailmgi ennast mässis pimedusse.

Mu vigu lumepuhtus kaunimaks ei silu,

ma ära kadusin kuu jäätund vinetusse.

09.12.1998

Endast väljas või enese sees

Suur segadus on minu sees

ja ma isegi ei tea,

olen ma endast väljas või enese sees.

Unenäod viivad mind sinna,

kus tahaksin tõesti olla.

Kuid lihtsalt tulla, lihtsalt minna

niisama ma ei saa.

Kuhu minna ja kust tulla?

Vastust peab otsima teiste ja enese seest.

On talv. On hommik. Õhtu. Öö.

Ent puudub päev,

ka vist ma ise ootan ainult seda,

et päikest jälle rutem näeks.

09.12.1998

Päev kui leek

Mu päev on justkui see värelev leek

minu väikesel sinisel küünlal.

Kui tahan, kustutan ta ära

ja sisenen uude päeva.

Ma võin põletada aina uusi küünlaid,

kuid neid, millest järel vaid piisake vaha,

ei saa enam keegi süüdata.

19.11.1998