Midagi hoian ma endale,
kasvõi ühe mõtte.
See on mõte,
mis pidurdab rohukasvu,
mis paneb vakka kõik koerad
ja ennasttäis mehed, rumalad naised
ja kiretult tehtud lapsed,
mis peatab looduskatastroofid,
mis seiskab õhus lennukid
ja maa all metrood,
mis varjutab maailma mõtted
ja hädad ja usundid.
Mida ei sunni keegi välja ütlema.
See on mõte,
mille pärast mul on häbi.

10.04.2004

Kummalised teed

Käin mööda kummalisi radu
neil lihtsail Eesti tänavail.
On vahepeal mu mõistus kadund,
käin ikka silmil säravail.

Ja teen ka imelikke tantsusamme
ma ruumides, kus kaovad piirid.
Niisama vahel loon ma jämme,
kassroheliste silmadega püüan kiiri.

Mu teed on vahel natukene pikad
ja vahel justkui polekski mul neid.
Ma olen tõesti kummaline plika
ning varsti toimub järjekordne reid.

12.01.2000

Hingedepäeval

Kõnnin vaikselt,

kostub lehesahin,

õhk on karge,

puudes tuulekahin.

Süütan küünla

mahajäetud haual.

Sellel kalmul pole

käidud kaua.

Hinged meie seast

on ammu läinud,

nende aega

meie pole näinud.

Selles linnas elasid nad,

nüüd on teisel teel,

ainult vana hauakivi

meenutab neid veel.

23.10.1998