Metsa kodu

Ära metsa tühjaks vii!
Nagu sullegi on vaja
kuskil ühte väikest maja,
nii on metsalegi kodu vaja.
Metsas ongi metsa maja.
Kui sa ära lähed siit,
võta mälestuseks kaasa
vaid üks leht või oksake
või tillukene rohulible,
aga ära metsa ära vii.
Metsa koht on ainult siin.

27.12.1998

Raskust kirjutada luuletusse

üldiselt on kerge.

Kuid kes neid luuletusi vajab,

kui endalgi on haige hing?

Päev-päevalt taevast valget sajab,

kuid hinge kuskilt tungib ving.

Ei ole vaevaline sõnu paberile panna,

ent kõik need laused üle elada

on sama, mis end risti lüüa lasta.

09.12.1998

Talveunes

Jah, talv on liiga kauaks siia jäänud.

Lund muudkui langeb veel ja veel.

On eluteel veel ikka oma käänud

ning ma ei teagi, mis mind kurvaks teeb.

Ma vaimus justkui viibiks talveunes.

Hing isegi ei tea, miks ära ihkab.

Hind mustust endalt pesta ei saa lumes,

kuid musta hingega ma liiga palju vihkan.

Ma kahjuks kurvana ei märka talve ilu.

Maailmgi ennast mässis pimedusse.

Mu vigu lumepuhtus kaunimaks ei silu,

ma ära kadusin kuu jäätund vinetusse.

09.12.1998

Endast väljas või enese sees

Suur segadus on minu sees

ja ma isegi ei tea,

olen ma endast väljas või enese sees.

Unenäod viivad mind sinna,

kus tahaksin tõesti olla.

Kuid lihtsalt tulla, lihtsalt minna

niisama ma ei saa.

Kuhu minna ja kust tulla?

Vastust peab otsima teiste ja enese seest.

On talv. On hommik. Õhtu. Öö.

Ent puudub päev,

ka vist ma ise ootan ainult seda,

et päikest jälle rutem näeks.

09.12.1998

Mäletan veel

Ma mäletan sind,

nagu oleks kõik veel eile olnud.

Iga kord, kui vikerkaar

viskab ennast üle taeva ja maa,

meenud sa mulle.

Ma kuulen veel su häält,

su ninas hõljub mu lõhn,

su maitse pole kadunud mu suust,

su siluett mu silmis on ikka endine.

Jah, sa karjusid kõvasti,

kui sinult nahka maha nülgisin.

Su keha oli enne seda kena.

Su lõhn, mis tungis ninna

praepannilt, kus küpsesid,

ei saa nii kergelt meelest minna.

Mu maitsemeelele sa olid

tõeline gastronoomiline nauding.

Tol päeval oli hämmastavalt

selgevärviline vikerkaar.

02.12.1998

Palsam hingele

Ainult see, mis sinu hinge külge kasvab,

su oma olla vaid saabki.

Oma elus kohtad inimesi tuhandeid,

kõik su omad olema ei peagi.

Ja tundes armastust, ei tohi mõelda,

kas seda inimest sul armastada tasub.

Armastus on ainus puhas tunne,

mille puhul tähtsust pole kasul.

See ei tähenda, et armastusel pole mõtet,

vastupidi - ta on palsam hingele.

Armastada võib objekti valimata,

kuid ta vahel võib ka anda põhjust pingele.

30.11.1998

Päev kui leek

Mu päev on justkui see värelev leek

minu väikesel sinisel küünlal.

Kui tahan, kustutan ta ära

ja sisenen uude päeva.

Ma võin põletada aina uusi küünlaid,

kuid neid, millest järel vaid piisake vaha,

ei saa enam keegi süüdata.

19.11.1998

Olla mina ise

Elu, lase mul olla mina ise,

lase mul vahelgi olla see,

kes ma kõige rohkem igatsen olla - 

MINA ISE!

Mind on palju,

mind on rohkem,

kui oli kord stepihunti.

Ma mängin naljakat

endale vastikut mängu.

Maailm vajab õiget mind,

aga ta ei taha seda tunnistada.

19.11.1998

Lumised haikud

Luuni külmetav

päev võtab oma osa,

et olla kristall.

***

Vaata, ta magab.

Mu mõte jäätus lumme,

ei sula niipea.

***

Nukker külm on siin.

Viltide sees keerlevad

ju tuisutaadid.

***

Lumepallina

leidis end talv Eestimaalt,

tal on siin mõnus.

18.11.1998

Valge maailm

Äkitselt on nad minoorsed -

need minu rõõmud.

Ma tahaksin peita oma

silmad põhjamaa lumme,

et nad taas võiksid valgeks saada.

Valge on maailm.

Nii valge, nii valge.

Libisedes mööda jäävälju

kaovad minoorsed noodid,

kaovad kõik hääled.

Valge maailm jääb vaikseks.

Olles tühjuses, tunnen, et 

mu sisse ei mahugi enamat.

18.11.1998

Jõulurõõm

Kuldsed, kuldsed inglitiivad

välkumas taevaste tähtede vahel.

Siia-sinna rõõme nad viivad.

Kamina paistel on mõnus ja lahe.

Tänan sind, täna, et sündisid sa,

täitsid me maailma rõõmuga,

Õnn on, õnn on, et oled meil sa,

su juurde me tuleme tänuga.

Käes on nüüd jõulud, suurimad pühad,

lumi on katnud me Eestimaa.

Lund sajab juurde nii üha ja üha,

valgeks on muutnud see maailma.

Süüdatud küünlad ja aknal kristallid,

pühadeks ehitud tuba ja õu.

Jõuludel meie jaoks kõik on nii kallid,

headust täiski on kurjade põu.

Igal aastal, kui saabuvad pühad,

vaikne on maailm, kuid rõõmu täis.

Akendest kosta on laulude müha,

kinke jagamas jõulumees käib.

Kirikud tulvil on lahkust ja usku,

kellad kaiguvad põhjamaal.

Jõuluküünal me hingest ei kustu.

Rõõmustan jõuludel sel aastal taas.

23.11.1998

Hääled

Sõnast sõnasse,
häälest häälde
oma rütme saadab süda.
Maapind vedeleb vihmas,
külmad jalad,
märkama ei peagi seda.

Igas päevas on oma hääled,
viisid, laulujupid, paus.
Hääled ei lähe siit ära,
nad ei jäta meid maha,
ei lahku me kõrvadest,
suust ja silmade särast.

05.08.1998

Helilooja

Ta kingib mulle hääle, tooni, kõla
ja paneb helisema musse muusika.
Ta on mu helilooja, talle toetan õla,
siis helisevad tammik, lepik, kuusik ka.

Mu helilooja hääled võtab taevast,
need kostuvad kui kõlad võlumaalt.
Ta laulab mulle merest, valgest laevast,
Hiinamaast ja muustki kaugest raast.

See on ta muusika, ta elulugu,
ta looming, igatsus ja tung.
Ta juba kord on seda sugu,
et tema helidest lööb pakatama pung.

04.08.1998

Kommunism

Punased vagunid veeresid rööbastel.
Elu oli punane,
elu saadi verest.
Veri selle elu tõi.
Nad unustasid meie nimed,
keele, rahvuse ja ajaloo.
Nad peitsid meie Jumala,
valmistasid uue jumala,
teise isa, nagu öeldi.
Kolhoosid, sovhoosid, viisaastakud -
mida veel võib üks seltsimees tahta?
Ega võinudki,
sest elu oli punane,
sest elu oli veri.

Viirastus

See oli viirastus,
mida nägi mu silm.
See ei olnud sina,
sest muidu tunneksin
su lõhna ikka veel
ja kuuleksin su häält,
mis kajana on taevas teel.
Ma oleksin su
tundnud ära.
See oli viirastus,
see polnud sina.
Kuid mis siis ikka,
olen sullegi ju
vaid kui viirastus,
kui musta kassi nägu mina.

03.08.1998

Sina

Sa oled minu kurbus,
meeleheide, nukrus.
Sa oled minu
pisaratejuga, hirm ja viha,
valu, piin ja raskus.
Kuid siiski oled
mulle Sa mu Sina -
mu õnn, mu rõõm,
mu kodutunne,
lapseusk ja lootus,
mu päiksehelk, mu puu,
mu tulevikuootus.
Sa oled minu elu,
Sa peidad endas mind,
Sus elab minu hingelind.

03.08.1998

Vihmasadu

Maa sadudesse pillab vihmausse.
Pind ummistub ja vesi voolab jõkke.
Kõik heljuv satub merre ääretusse.
On südasuvi, vihm seab ette tõkkeid.

Vihmasadu langeb metsas marjadele.
Seeneniidid ammutavad mullapoore.
Eluvesi taevast sajab inimkarjadele,
ka neile, kel veel ajalugu toores.

Vihm katab pleegitatud aiapostid,
saab sammal kasvamiseks hoogu juurde.
Need janused, kes Looja armust kostil,
joovad; kõik liigne imbub maasse suurde.

03.08.1998

Unenöolind

Unenäolind, kas sina viisid minu viisid,
mida laulis mulle mereklaasilt kuu?
Kas sina kuldseiks maalisid eskiisid,
millel tähed kujutasid muinasjutupuud?

Öö liivaluiteil noori linde veenab,
et lendaksid nad unustustemaale.
Kuid nemad tulevad ja näevad eemalt
veel vetekõminat, mis surmab vaale.

Ma elan meres keset vooluvett ja hägu,
sillerdavaid kalu, tormivahtu, kive.
Unenöolind, kui tulles näed mu nägu,
päästa vaalad, sest ma ise olen pime.

Too tagasi mu halenukrad viisid,
mida laulis mulle mereklaasilt kuu.
Kui langevad terad - meenutusteriisid -,
sa oma nokaga tee lahti minu suu.

02.08.1998

Pääsusilm taskus

Päikeseloojang manab
mu silmisse
mitmevärvilise une.
Kuni uni pole tulnud veel,
laulan vaikselt,
et ta tuleks.
Ööliblikad, teist saab
mu unenägu,
ma aasale laskun.
Kõnnin ringi kui hull,
pea mõtetest tühi,
vaid pääsusilm taskus.

02.08.1998

Ämblikud

Ämblikud koovad lootuste lõnga.
Koovad ikka veel,
kuigi on juba hiline sügis.

Keda ootavad vaesed ämblikud?
Varsti on surmatund,
mis sa ikka enam trügid.

Lume langedes hukuvad võrgud,
lootused surevad jääkristallides.
Ämblikuist saab vaid kurbus.

Ämblikud, mida te teete?
Muld on te surm,
mitte lumi, mis juba teil kurgus.

02.08.1998