Olemise katastroof

Olemisest tingitud katastroof,
kergatslik ohvrite ringmäng.
Hing on sul sees veel, sa täkk,
painava lembuse öös.

Öökulli kräun - et öö teda võtaks.
Kiskjate sihitu luus, kuhu küll?
Laamendav joodik, idüll.
Öö, vana mait, jälle jõi.

Katastroof aegu näind kehas.
Keskaja roimarlik katk.
Rohujuur nõrkeb, üks hetk!
Taas algab pöörane retk.

28.08.2001

Ikka daam

Veel tassike kohvi,
veel tassike teed
ja las tuli põleb veel.
Et mitte olla
veel boheemne daam,
ma kannan kaelas keed.
Mu jalas iganenud kontsakingad,
hõbelevad siidisukad.
Ja kuigi see ei ole enam moes,
ma olen pigem daam
kui stiilselt hukas.

24.03.1999

Sõbrapäevaluuletus nr 3

Elus tähtsaid asju leiad palju,
hea sõber leidudest on parim.
Ka armastust sul olgu elus palju,
see olgu magusam kui maasikmari!

1999

Sõbrapäevaluuletus nr 2

Hundi lemmik kollane kuu
on küll hundi jaoks üsna suur,
kuid sulle, nöbinina Krõpu,
suurem näigu su kallima suu.

1999

Sõbrapäevaluuletus nr 1

Oled sõber, rohkem pole vaja,
sellegi eest võlgnen sulle palju.
Oled sõber, sulle avatud mu maja,
täna on see päev, mil ütlen seda valjult.

1999

Me pea kohal lendavad inglid
Me varbad on jäätunud hanges
Me kehad on justkui pühadekringlid
Mu käed sinu kaelal on kanged

04.03.1997

Kui nägin sind su valgepäise litsiga,
ei olnud kõrvakiiludega enam kitsi ma.
Kaks tömpi jalga, üle meetri pikk,
sa oled lausa ebardlik.

04.03.1997

Sügisesed haikud

Leht langeb oksalt.
Ta ei ole enam noor.
Tuul ta ära viib.

***

Kool on alanud.
Nüüd puud värvi muudavad.
Vihm peksab taimi.

***

Kõik on närtsinud.
Inimene kurvatseb.
Teda ootab kool.

***

Laps kooli läheb.
Soojad ilmad kadunud.
Tee peal hakkab külm.

***

Varblane magab.
Linnuke lendab ära.
Kool väsitab last.

***

Maa muutnud värvi.
Nüüd rahvas marsib kooli.
Vihm taevast sajab.

***

Lõppemas on töö.
Sipelgad kaovad ära.
Mõmm heidab unne.

Elina Kononenko
02.07.1997 Rakveres

Liivakasti rotid

Väiksed rotid, suured rotid,
koerad, kassid, kilbikonnad -
kõik nad meie liivakastis elavad
ega vajagi nad rohkem enamat.

Meie aga kõike muudkui tahame,
kõike, kõike, ainult rohkem, rohkem.
Isegi kui pole väga pahad me,
kuulda vanemate suust on ohkeid.

Rotid suured me ei ole,
isegi mitte väiksed rotid.
Rott ju olla oleks kole,
kartes, et keegi meid maha notib.

Sestap mängime me oma liivakastis,
meie - väiksed vaesed lapsed.
Ja igal mängupurjekal meil valge lipp on mastis
Ning prügikasti visatud on rotimürgi kapsel.

21.08.1996

Valentinipäeva luuletus

Sa oled minu ainus,
mu armas Valentin.
Mind ergutab su kainus,
me suhe on intiim.
Süli täis lõhnavaid roose.
Sind meeletult otsib mu hing.
Emotsioon võtab sadu poose.
Mu aeg on sinu hind.

14.02.1997

Puulehed

Kõrk tuulepuhk viib ära,
mida tahab,
viib ära lehed,
tühjad oksad jäävad maha.
Külm lumi liugleb
lehe sünnipaika,
puu ise mitte tuhkagi
ei taipa.
Puu lehed sünnitab
ja lendu saadab,
kui tuleb sügis -
uhke maadam,
kes ennast lehtedega ehib.
On aasta jõudnud õhtule,
maa kuldseis lehis.

27.07.1998

Autor: Elina Kononenko

Nautimas tuult

Tuul sahistab vahtrapuudes,
need on nagu kellegi pead ja juuksed.
Taevas on masendavhall.
Kodutu koerake kardab klähvida,
arvab, et tuul puhub kurku.
Pilved vaatavad ühe silmaga tähti,
teisega heidavad pilgu maakerale.
Kuhu on kadunud inimvarjud?
Nad on ju nii võimsad,
kuid tuulegi eest poevad peitu.
Oh ei, see pole sugugi sügis.
See on meie põhjamaa suvi.
Ei ole midagi varjata,
pilved ei pööra pilku.
Õhtukuma toob hinge põnevusjudina.
Ma ei oota veel hommiku tulekut.
Ma lasen tuulel oma hinges heljuda.
Jään kuulama tuule tarku sõnu.
Ta räägib, et paljud on praegu nautimas
nii nagu mina - nautimas tuult.

17.06.1998

Minu talv

See oli mu viimane suvi
ja minu esimene suvi,
mis oli selline.
Koos lumega läks
kaduviku teed ka suvi.
Ma istun lumisel mättal,
see siin on minu lumi
ja minu talv.
Lumiste metsade vaikus -
see on mu lemmikmuusika.
Vaid paar hunti ulub
ja sahistab valge rebane.
Ma armastan oma talve,
seda valget puhast süütust,
vaikust ja rahu.
See ei ole mu esimene talv
ega ka viimane.
Ma olen oma talve moodi,
kui istun siin elutus helvestehanges.

28.05.1998

Kevad linnas

Ma vaatan välja oma linnaaknast.
Kõik näib nii korduv, kuid nii uus.
On näha lennul endist vaklast,
nüüd selga anti talle pluus.

Need kevade kollased liblikad lehvivad kaskede vahel;
võilill, mis värvilt sama, ei paku neil huvi,
vaid kureparve taevas tuiskav ahel
võib veenda, et tulekul on suvi.

Ma märkan kaugel kastanite õitekroone,
need varjavad me pragunenud linnamaju
ja julgustavad hallitanud hooneid,
mis nõnda eakaks saand on läbi vihmasaju.

Nii jõudis kevad meie väikesesse linna.
Vaid värskest kevadõhust tuleb puudu,
kuid selle puudusel võib ikka metsa minna,
sest kevad sinna siiski rohkem suundub.

Elina Kononenko
21.05.1998 Rakveres

Talvel metsas käisin

Merre heideti mu tuhk,
mu maise eksistentsi huumus.
Tol hetkel oli meri roheline luht,
sest päiksest tuli koldne kuumus.

See toimus napilt pärast mind,
kuid ma ei ole Jeesus Kristus.
Nüüd lendab Linnuteed mu hing,
mu päevadega surm on ristund.

Ei, ma ei kahetse, seal ongi parem,
kus lautot sõrmitsevad inglid.
On hea, et lahkusin ma varem,
kui oleks külmund hanges kringliks.

Pikk talv ei vihka kunagi
neid, kes teda eal ei häiri.
Eks omamoodi olin rumal minagi,
et üksi talvel metsas käisin.

15.05.1998

Tiivad

Mul on tiivad ja ma lendan,
minust kiirem olla võib vaid tuul,
neid ammu tahtsin tunda endal,
kui väsin, peatun vahtrapuul.

Kes on andnud mulle tiivad?
Kes võiks öelda, kust nad sain?
Mis ilmakaarde mind nad viivad?
Ma vastust soovin kuulda vaid!

Muud enam eales ma ei vaja,
ma ei palu iial ühtki tööd.
Suur taevalaotus on mu maja,
siin ringi lendan päevad-ööd.

Ma olen kõige kaunim lind.
Maapinna pesa on mu sünnipaik.
Ja sina! Palun armasta sa mind!
Mu unistustesiht on päikselaik.

24.04.1998

Maa on nii kaunis, lumised teed,
rõõmu ja rahu on ilm täis nüüd.
Üle taeva lendab jõulumees,
põtrade rakendis, punases rüüs.

Tähed vilguvad armsalt ja hellalt.
Kõikjalt kuuldub inglite koor.
Kõlavalt kaiguvad kirikukellad.
Jõuludel rõõmsad on vana ja noor.

06.12.1997

Kord läksime me kalale,
sul oli õng, mul vihmaussid.
Siis andsid hoobi minu jalale,
kus otsas olid sinu sussid.
Mul häbi hakkas, sussid võtsin ära.
Läks edasi tee paljajalu.
Ei teinud ma sest' palju kära
ja õhtuks saime palju kalu.

11.07.1997

Vesi

Veel olen pilv,
kes valab pisaraid,
kui meel on hall.
Sa oled puu
ja minust sa ei hooli.
Mu pisaratest jõudu ammutad.
Kuid homme olen põhjavesi.
Mind varjab huumuskiht,
mille tekitanud oled.
On ülehomme kõik
nii kuiv, nii kuiv.
Sind katab higi,
vaevab röövli janu.
Juurtega siis püüdled
minu poole.
Hahaa! Hahaa!
Võid võtta mida iganes,
vaid mind ei saa.
Vaid mind, vaid mind
vaid mind ei saa.
Sa närbud,
mina olen juba jõgi
ning varsti jälle pilv.
Ja kui mu meel on hall,
ma nutan jälle,
kuid õnnest,
et sind enam pole.

01.03.1997

Rõõm

Miks nutta?
Kõik on rõõmsad.
Lapsed lähevad hukka,
kui niimoodi nutta.
Vaid naerda!
Jah, naerda!
Ja laulda neid laule,
Mida linnud on laulnud
algusest peale!
On päike ja rõõm!
On armastus!
Olen lapsuke õnnelik!

1997

Väsinud vihkamast

Ma ei taha enam sinuga vaielda.
Ma ei taha enam oma tõde peale suruda.
Ma ei jaksa enam su peale karjuda.
Ma tahaksin puhata sellest kõigest.
Ma ei taha olla enam su vaenlane.
Ma tahaksin olla su sõber, kas tead.

1997

Unistus

Kingi mulle mu romaan,
mu linnutiivaline rüütel.
Ja pane hõiskama fanfaar.
Laul kõlagu su huultel.

Haara palun mu'st kinni,
mu kallis kuningapoeg.
Ju ammu kannul sul kõnnib,
mu osavaim jahikoer.

Vii mind palun kaasa, prints
mu unistuste lossist.
Meid ühendagu valge lint,
mis pehmem olgu kassist.

Ma tean, et kuskil ootad mind,
sa kastehõbedane luik.
Ma tõesti tahan näha sind,
et alguse saaks kõik.

1996